Filmipostitus

Üle pika aja kirjutan filmidest. Viimane kinopostitus oli nii kaua aega tagasi, et ma ei mäletagi enam, mida ma vahepeal vaadanud olen.

Juuli alguses oli Pärnu filmifestival, ETV-st näitas igal õhtu õhtu ühte dokfilmi autori kommentaariga.  Vaatasime Mikuga kõik filmid ära, kõige rohkem meeldis mulle “Videvik” – lugu sellest, kuidas Ukrainas elavad ja toimetavad 82-aastane tädike ja tema pime poeg. See film meeldis kõige rohkem teema ja visuaali poolest. Mulle lähevad vanad inimesed  väga-väga hinge (seda kirjutadeski tulevad pisarad silma) ning doki lõpus nutsin natuke Miku kaisus. Üldiselt olid kõik filmid mingis perspektiivis huvitavad.

Käisime ka Elvas kahte Pärnu FF teost vaatamas emme ja ämmaga – see oli tore üritus ning filmid olid päris vahvad. Üks nendest oli Ungari poisist Richardist, kelle kirg oli rallitamine. Päris naljakas oli kohati. Mikk otsis tüübi ka hiljem FB-st üles – tundub, et ta pole oma harjumusi muutnud 🙂

Vahepeal näitas Mikk mulle Airplane’i, mis oli naljakas – mõistan pooli Family Guy nalju palju paremini.

Paar nädalat tagasi käisime kinos Ted’i vaatamas. See oli nagu täispikk Family Guy osa, ilma erilise sisuta ja lausa juustune. Samas oli seal jälle häid ning läbimõeldud nalju. Seda kirjutades tundub, et mu peamine elu käib ümber Family Guy naljade.

Tartus lõppes just armastusfilmide festival. Meil oli plaanis rohkem filme vaatama minna, aga.. me oleme vist vanaks jäänud (mul on varsti sünnipäev). Teisipäeval vaatasime Timbuktut, mille peamine teema, mulle tundus, oli põgenemine usu eest ning usust tingitud piirangud. Islamiriigis on elu ikka väga… jube.

Reedel vaatasime X+Y ära. Film rääkis ühest matemaatilise eriandekusega autistist. Lugu tundus kohati uskumatu, kuid hästi oli kujutatud autismi sümptomaatikat.

Kohtume kinos 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga