Pulmapäev, 2

Saime koduuksest ilusti oma tavaariga välja. Pakkisime rekvisiite kaasa: kummikud, baleriinad, kampsun, rätik, vihmavari ning endatehtud trühvlid autojuhile ning fotograafile kingituseks. Tädi sundis veel meid maja ukse ees pildile poseerima. Saime ilusti Volgasse istutud ning nägin oma kimbukest ka. Pael oleks mul muidugi kohe autoukse vahele jäänud, kui autojuht seda kohendanud poleks.

Autosõit Tiigi tänavale oli äge – me Mikuga mõtlesime kuidas see auto ikka töötab ja mitu käiku tal on ja palju ta bensiini võtab ja kus käsipidur on. Jõudsime nõutud ajaks Õnnekasse (tegelikult on jutt ikkagi Tartu Maavalitsuse rahvastikutoimingute talitusest, aga õnnepalee võiks ju ka öelda), minu sugulased meie järel. Kedagi teist polnud – mul tuli juba värin sisse, et Miku vanemad ja vend ei tule. Samuti kartsin, et fotograaf saatis meid pikalt. Kõik läks hästi – meie kümme külalist (minu ema, tema peika, Miku emme ja issi, Miku vanaema, minu tädi ja täditütar, Miku vend ja vennanaine ning nende aastane poeg Kaur) olid lõpuks kohal ning fotograaf jõudis ka kohe pärast meid.

Läksime siis pruutpaarile mõeldud ruumi, seal pidas paaripanija meile loengu maha, kuidas käituda, kuidas kõndida, kuidas seista, kuidas kimpu käes hoida, kuidas allkirja kirjutada. Siis avastasime, et sõrmused jäid koju – emme sõitis peikaga kähku meie juurest läbi ja tõi sõrmused ära. Natuke närvikõdi, aga ongi selline meeldejääv vemp 🙂KM062

Lõpuks hakkas registreerimine pihta. Uksed tehti lahti ja kõlas Mendelsohni pulmamarss. Minu esimene mõte oli: Misasja, ongi see muusika. Miks see juba ära ei lõpe? Miks see IKKA veel mängib?. Seega, muusikavalikuga ma päris rahul polnud, aga samas polnud viga ka. Traditsioonid ja värk. Siis hakkas paaripanija rääkima – ta kõneles väga palju ja kiiresti ning naljakalt. Mina enamiku aja ei kuulanud, mõtlesin rohkem, et kas ma jaksan kingade peal seista (värisesin), ja kas ikka Kaur (Miku vennapoeg) on kaasas (muuseas, oli küll, aga ta oli vist veidike ehmunud). Veel mõtlesin Kongutast (Miku pere maakohast), suvelilledest ning kas ma ikka fotodel ilus välja näen. Paaripanemine läks kiiresti – Jah-sõnad (Mikk ütles ka JAH ;)). allkirjad (kimpu ei tohtinud käest panna ning Mikk pidi paberit hoidma), sõrmused ning musi. Mäletan, et paaripanija ütles veel, et kui naine lõhub nõusid, pole mehel sobilik kildu visata. Pärast tseremooniat tegime grupipildid ning aeg oli Sparglisse sööma minna. Meil olid tegelikult ka veel mullitajad muretsetud – mõttega, et külalised saaksid riisi-õitega loopimise asemel mulle puhuda, aga kõik olid mullitajad maha unustanud 😀 KM009

Sõitsime oma väikse pulmarongiga (kõik autod sõitsid eraldi) Sparglisse – tervitusnaps, kingituste jagamine (tegime külalistele kaasa väikesed pakikesed) ning lõunasöök. Meie valisime pulmatoiduks pardi. Laual oli kõike head-paremat, aga mina sõin ainult oma prae ära ja natuke saia – rohkem kuidagi ei mahtunud. KM059

Ühel hetkel läksime Loodusmaja parki ilupilte tegema. Pärast seda sõime suu       ssulavat sefiirtorti – see oli MEGA! Siis läkski pidu laiali ning meie sõitsime veel Vallikraavi tänavale pildistama. KM064KM147KM095

Õhtul sõitsime Pärnusse, aga sellest järgmises pulmapostituses. Mina ja Mikk oleme oma pulmapäevaga väga rahul. Ilm oli kena, kõik sujus üldiselt hästi, toit oli hea ning mälestused kustumatud.

KM202KM176KM156

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga