juuni 2015

Pulmasoeng ja -meik

Tegelesin kõigega viimasel minutil, sh juuksuri ja meikari otsimisega. Tahtsin esialgu Kuperjanovi ilusalongi minna (olen seal varem käinud juukseid lõikamas ja värvimas), aga seal ei tehta meiki. Pealegi, koht jäi sutsu kaugele. Kõige lihtsam oli minna Selene ilusalongi, mis asub kohe kodu kõrval. Aja broneerisin poolteist nädalat ette. Kõigepealt käisin proovisoengut tegemas. Mul oli vahva juuksur Kätlin, kes piltide järgi tegi mulle uhke soengu. Eriti meeldis, et juuksur kõike minuga arutas. Kuna mul on rasked juuksed, otsustasime half-up-do kasuks. Tahtsin punutist ja juuksekaunistust. Käisin salongidest kaunistusi vaatamas, kuid lõpuks sain Seppäläst Kreeka-stiilis pärlitega juuksevõru. Muidugi meeldis mulle ka see, et juuksur kiitis pidevalt mu juukseid – terved, tugevad ja kaunid (ilmselt olin kogu aeg toolis – ah-mis-sa-nüüd-ilmega). Soeng püsis üle ootuste hästi, mingi hetk tundsin, et mõnest kohast vajusid juuksed ära.

Proovimeigis ma ei käinud – ei olnud aega. Kirjeldada ma midagi ei oska – jumestusega (põhi, kontuurimine, põsepuna) jäin ma rahule, aga silmad oleksid võinud pisut suitsusemad olla. Kokkuvõttes olin rahul 🙂

PS – oleme täna kuu abielus olnud!

Üks väike pilt ka: FGF_0465

Ariel Pinki kontsert

Neljapäeval käisime Noblessneri valukojas Ariel Pinki kuulamas. Ariel Pink on Miku lemmikmuusik üldse, mina hakkasin Pinki kuulama Miku juurde kolides.

Jõudsime Noblessnerisse poole kaheksa ajal. Koht oli äge geto. Ariel Pink kirjutas seal midagi hoolega – arvasime, et laulusõnu.

Mingi hetk laulis Eplik 4 Pinki laulu. Siis hakkasin jonnima, et mul on kõht tühi ja läksime burksi ostma. Ma sõin suurest näljast isegi sibulat – olin tubli ja leidsin, et sibul polegi kõige halvema maitsega.

Bänd tuli lavale 9 läbi. Kontsert oli võimas. Ma üllatusin, et kasseti-lofi’d saab nii suurejooneliselt edasi anda. Mikule meeldis üritus väga, ta isegi tantsis minuga 🙂

Konsterdile läksime rongiga ja tulime öösel bussiga. Kõige jamam osa ilmselt oligi ikkagi sõit, eriti tagasi. Mina magasin enamiku ajast, aga jube kitsas oli ja pidevalt pidi asendit vahetama. Tagasi jõudsime öösel kell 3 – nii romantiline oli Mikuga koju jalutada 🙂

Sellise mittemidagiütleva (mul pole sõnavaras väga palju sõnu positiivsete asjade kohta) postituse lõppu lisan ühe laulu ka:

Kleidisaagast

Kleidi leidmise ja valimisega oli tükk aega tegemist. Salongi ei tahtnud minna, ka õmmelda ei tahtnud – järelikult tuli internetist tellida (olen netišopahoolik, tunnistan). Alguses olin ma väga-väga kindel, et tuleb lühike kleit (sest “ega meil ei ole ju tüüpilised pulmad ja mina ei ole tüüpiline pruut”). Leidsin ka kohe kiiresti ühe, mis mulle meeldis. Kui kleit kohale jõudis, pettusin. Peale selle, et see oli mulle pisut kitsas (lihtsalt pisiasi), ei meeldinud mulle ka riie. Siis läksin veidike hoogu ja tellisin veel kaks kleiti, mis mulle ka kuidagi ei sobinud. Peas olid muidugi väga ebaratsionaalsed mõtted (kehaga seoses).. Ahastuses käisin isegi pulmasalongis, kus mulle midagi silma ei jäänud. Lõpuks (küll suurte kahtlustega) tellisin selle kleidi. Kui kleidi selga sain, polnud tuju päris “UHUUU”, aga koorem langes südamelt – kleit oli paras, hea tegumoega ning mõnusast materjalist. Mikk külvas muidugi mind komplimentidega üle. Samas olin veel kahtlemas ning käisin poodides valgetel kleitidel järel. Muide – valge on selle kevade värv. Veel päev enne pulmi olin kahtleval seisukohal. Kui õigel päeval kleidi selga sain, kahtlused hajusid. Olin lõpuks väga rahul pika kleidiga.

Kleidile lisasin peenikese helelilla paela. Montonist ostsin varem ka lilla mantli, kuid seda ma lõpuks ei kasutanudki. Külma peletamiseks kandsin hoopis Mango kampsunit ja emme helelillat babuška salli. Kingaid sain Tallinna Kaubamajast (heleroosad Tamarised), mis hiljem vahetasin 5naelaste valgete baleriinade vastu välja.

Miku riietusest niipalju, et tumesinine slim-fit ülikond ning lips on Tartu Kaubamajast (Baltman), särk Sangarist. Kingad on varem ostetud :).

Paar teaserit ka.

Pildid Tiina Villako, Fotograatsia

FGF_0639 FGF_0678 FGF_0864

Kuupäevast

Teadsime mõlemad, et tahame abielluda kevadel. Mai oli ka nagu mingi hetk kindel, aga kuupäevast juttu polnud. Ühel nädalavahetusel helistas tädi ja tahtis teada, mis ajaks ta lennupiletid broneerib. Ja siis suhteliselt lambist ütlesin talle mai teine-kolmas nädal. Mingi hetk ütles ema, et 15.05.2015 on nii ilus kuupäev. Ma poleks kunagi arvanud, et mulle selline “värk” (teate-küll, kõik toon-toonis ja kuupäevade sümmeetria jms) meeldiks. Samas mõtlesin, et miks mitte, jääb pulmakuupäev kergemini meelde. Mikk oli ka nõus.

17. veebruaril läksime dokumente maavalitsusse sisse viima. Enne tuli täita avaldus ja maksta riigilõiv. Dokumentide vastuvõtja oli käre suitsuhõnguline tädike, kes registreeris meie paaripanemise 15.05.2015 12:30. Tädike tuli meile vastu, muud ajad olid täis – läksime ju kaks päeva hiljem (kõige varem saab aega broneerida abiellumiseks 3 kuud varem, kõige hiljem kuu varem). Tädikese kabinetis olles pigistas Mikk kõvasti mu kätt. Maru eriline tunne oli sees – kuupäev paigas 🙂 Enne oli kõik ikka kuskil kaugustes: “me kunagi abiellume”, nüüd aga kindel märk ees.