Helistamine

Esimene “päris” töönädal sai läbi! Nende kahe nädala jooksul olen ma muutnud palju avatumaks suhtlemisele võõraste inimestega – nt helistasin arstile, lapsevanemale, ülemusele. Üldiselt on mul helistamise suhtes psühholoogiline blokk. Näiteks arstile helistamine – ma pigem kannatan oma haigust, kui helistan ja küsin abi. Samas pole mul just abi vastu midagi, häda on just helistamises. Õpilasena ei tahtnud ma helistada mõnele klassiõele, et õppimise kohta küsida. Eriti ma kartsin, kui toru võtab sõbranna ema/isa. Praegu ennast analüüsides on asi kogu aeg olnud ilmselt tohutus ärevuses. Kujuta nüüd ette – sul on ärevusevaba hetk – sa pole pinges, oled rahulik, sa tunned ennast hästi, kuskilt ei valuta. Siis aga mõtled, et sul on vaja helistada: higised peopesad, kuumalained, muretsemine, ärevusest tingitud kogelus (või pigem kõneplaneerimisraskus), südamepekslemine, hingeldamine, värisemine. Kui lõpuks see jube kõne peetud saab, tuleb jällegi pingelangus, mis väljendub higistamise, värisemise, peavaluna. Ükskord juhtusime seminaris õppejõuga sama (minu) probleemi analüüsima. Siis jõudsime järeldusele, et aitab selle vastu näiteks enne plaani paika panemine – mida ütlen, mis juhtub siis, kui keegi teine võtab toru vastu. See aitab päris hästi, kui seda palju praktiseerida.

Täna helistasin peaaegu ärevuse füsioloogiliste nähtuteta. See on suur samm ja saavutatud ajukeemiat mõjutavate ainetega.

 

Üks põhjus blogi pidama hakata oligi ilmselt ärevus. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga