Saksamaa, 4

Tüüpiline päev Frankenthalis nägi välja selline:

  • Ärkasime kõige esimestena
  • Tegin ema akna all tuvi hääli või läksin teda teisiti äratama (nt voodisse hüpates)
  • Hommikusöök – tavaliselt läks sellega kaua aega. Mitu päeva tahtis tädi mu veresuhkrut mõõta, aga ma ei suutnud nii kaua oodata ja sõin midagi.
  • Venitamine
  • Kuhugi sõitmine – pood või vaatamisväärsus. Viimasel päeval käisime Mikuga Strandbadis ehk ujulas. Jah, ma oskan ujuda.
  • Kojusõit, ootamine, söömine. 
  • Lebotamine.
  • Rõdul tsillimine, snäkk ja jook / väljasõit 2 / Casa Delicious
  • Magama minek.

 

Koduigatsus oli reisi lõpuks juba päris suureks kasvanud. Igatsesime kõige rohkem oma aega… ja rahu ja vaikust. Lendamist põdesin jälle mitu päeva ette. Ma rääkisin ju kaks nädalat, et mina tahan bussiga tagasi sõita. See selleks…

Lennujaama jõudsime 2 tundi enne lennuki väljumist. Selgus, et meie terminal oli tehnikarikkega audis ja pidime ootama hiigelpikas järjekorras teises terminalis. Lennujaama töötajad olid ka närvis ja sõimlesid üksteisega. Tädi kähvas ka ühele päris ebaviisakalt, aga samas… kas on vaja oma kolleegiga jaurata keset järjekorda, et rahvas veel kauem ootama peaks. Saime oma pagasi lõpuks ära antud. Kolm pungil kohvrit, aga 1,5 kilo jäi normist veel puudu. Tädi oli selle peale pahane (“midagi oleks saanud veel juurde pakkida!!!”). Lennuni oli u 50 minutit

Turvakontrollis läks järjekord kiiremini, aga meie pagasi läbivalgustaja oli eriti põhjalik (loe: aeglane). Sain turvaväravast hästi läbi (lennujaamamees tegi mulle thumbs-up’i ja ütles “Dass hast du prima gemacht!”). Ema pagasit kontrolliti kaua aega (ta vedas ka ulmelisi asju) ja tal paluti küpsised pakist välja võtta. Ema oli aga õnnelik, sest ta suutis kontrollijaid lollitada: küpsised polnudki küpsised, vaid hoopis tomatid (ärge küsige, ma ei saa ka aru, miks on vaja TOMATEID Saksamaalt vedada). Mikuga oli aga natuke raskem teema – ta tõmmati kabiini katsumisele. Päris hirmutav oli teda seal vaadata.

Turvakontrollist läbi, algas pikk tee väravani. Lennuki väljumiseni oli u 15 minutit. Tegelikult oli hästi, et me ei pidanud passima värava ees. Tallinnas ootasime kaua-kaua värava juures ning selle aja jooksul läksin ma ikka väga närvi. Lennuki juurde viidi meid bussiga. Seekord istusime kõige tagumises reas. Proovisin peavalu ennetada ja ei pannud läätsesid silma + ostsin Kaufhallest kaelapadja. Lendutõus ideaalne. Seekord saime hommikusööki (jogurt ja müsli). Sõit läks tavaliselt, iga PLÕNNI peale ma muidugi olin taaskord valvas. Lõpuks algas kardetud maandumine. Olin juba valmis raputamiseks või siis “treppi” maandumiseks, aga seda ei tulnud. Piloot maandus perfektselt: kõik oli nii sujuv. Ma olin kohe väga õnnelik. Tallinnas oli ka tore olla. Pagasi sai 7 minutiga kätte ja kojusõit algas.

Kodu ukse juures astusin muidugi kohe veelompi. Kodus oli niiii hea olla üle pika aja. Veel toredam oli, et ma suutsin peavalust ilma jääda. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga