Saksamaa, 2

Tädi elab Frankenthali linnas. See on 80 km Frankfurtist. Linnas elab umbes 50 000 inimest, suur osa on nendest sisserännanud (nagu ka minu sugulased). Nt tädi kortermaja ees oli igapäevaselt kuulda vene keelt, rohkem kui saksa keelt. Meie all elasid ka venelased, nende autol oli vene lipuga peeglid ja taha oli lausa BANDIT (kirillitsas) kirjutatud. Vahepeal see pereema karjus ka… Üleüldse nägi palju erinevaid inimesi ja mida suurem linn, seda rohkem erinevat rahvast. Palju rohkem oli linnades ka vanu inimesi (80-90aastased), enamasti rulaatorite või ratastoolide abil liikumas. Frankenthalis oli meile vanadekodu küllalt lähedal. Ka erivajadustega inimesi oli rohkem näha. Minu meelest oli see väga positiivne, sallivus on seal riigis kindlasti kõrgem.

Frankenthali kohta saab lugeda siit. Kuna mungad on linna ajaloos olulisel kohal, on raekojaplatsil isegi munkadega purskkaev. Me käisime linnamuuseumis (sissepääs tasuta!) ja kirikus. Muuseas, minu sugulased pole seal 22 elatud aasta jooksul kordagi käinud, seega oli ka neil kasulikud 2 nädalat.

Reisi alguses käisime  Wormsis, mida nimetati Nibelungide linnaks (Nibelungide laulu esimese osa tegevus toimus seal). Terve linn oli täis lohesid 🙂 

Ema tahtis käia Wormsi katedralis. Kirik oli küll pime ja kohati hirmutav (nt erinevad kujud seinal), aga siiski jättis see väga võimsa mulje. Seal panime mõne küünla vanaema mälestuseks põlema. Pärast kirkus käiku sõime jäätist (mul oli sidruni ja vaarika – ülimaitsev!) ja jalutasime linnas ühe tiiru. Kojusõidul tegime peatuse ühe lillepõllu juures, kus sai endale daaliaid, gladioole ja päevalilli korjata. Lillekorjamine oli nagu iseteeninduskassa – korjad ise lilled ja maksad vastava summa suurde betoonist kassasse. Muuseas, põllul ei olnud valvet (sh ka ühtegi turvameest või omanikku) ega aeda vms ümber – kõik oli sinu enda auasi. Kas Eestis saab sellist lillekorjamist korraldada? Vaevalt. 

Väga tore koht on Luisenpark Mannheimi linnas. Väidetavalt on see Euroopa üks ilusamaid parke. See oli tõesti väga lahe. Minu lemmikud olid tsitruliste aed, pingiviinid ja Hiina aed. Me käisime ka gondliga sõitmas, mis oli eriti äge – pelikanid, flamingod, kilpkonnad igal pool. Kui keegi satub Mannheimi kanti, siis KINDLASTI käige ka Luisenparkis.

Mannheimis käisime ühel õhtul niisama jalutamas, huvitav oli see, et ülikoolihooneks oli vana barokiloss. Mannheimist üle silla asub kohe Ludwigshafen. Seal me eriti ringi käinud, ainult Rhein-Gallerie kaubanduskeskuses ja ühel õhtul ka Reini kaldal olevas kokteilibaaris.

Ükskord jalutasime niisama Reini ääres (tegelikult ma kiusasin tädimeest, et ta meid oma uue autoga sõitma viiks). Lähedal oli keemiatehas BASF, põllud (täis jänkusid) ja Hitleri ehitatud sild. Tädi võttis ühelt põllult lillkapsa kaasa (järgmisel päeval sai lillkapsavormi süüa).

Ühel vihmasel päeval sõitsime Hockenheimi. Ringrajal ei käinud, aga see-eest ühes supermarketis (sugulaste värk) ja natuke kesklinnas. Üks õnnelik paar pidas parajasti seal pulmi. 

Ma mõtlen ka piltide lisamisele mingi hetk, aga pole kindel, kas ma tahan endast või oma sugulastest siia pilte panna. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga