Saksamaa, 1

Viimati sõitsin lennukiga 2005. aastal. Tol ajal ei osanud väga karta või põdeda lennusõitu. Nüüd oli aga teine teema: ülitundlikkus + nädal aega varem alla tulistatud/kukkunud/7muudvandenõuteooriat (lugege Ekspressist) Malaisia lennuk. Olin tasapisi närveldanud umbes nädala (vahel vähem, vahel rohkem) nii et süda puperdas. Samas polnud mul kunagi tunnet, et midagi halba juhtuks, lihtsalt.. värin. 

Reis hakkas hästi, bussis vaatasime Man of Steeli (see oli väga kehv, ohoo – äkki võiksin ka filmidest kirjutada?). Lennujaamas läks ka hästi. Siis pidi ootama. Ja ootama. Ja ootama. Mikk ostis mulle Sugarpova nätsu. Siis me närisime nätsu ja ootasime. Lõpuks saime lennuki peale. Üks saksa härra tuli pardale näljase pudelilapsega ja lennuki liikuma hakates soovis ta reisisaatjatelt saada sooja vett lapse toiduks (seda ta muidugi sel hetkel ei saanud – tsikid olid konkreetsed). See ajas mind närvi (ilmselt seepärast, et ma olin juba närviline), aga samas.. kõike ei saa ka ju ette mõelda ja planeerida. Lennureisi ajal olin ma suht valvas – kui kuskil mingi PLÕNN käis, olin ma kohe valmis päästevesti istme alt haarama. Aga tavaliselt tähendas see PLÕNN lihtsalt, et süüa (mozarellasai) või juua saab. Mikk jõi valget veini, mina limonaadi. Jookide serveerimise ajaks oli juba selge, et sakslaste joogikombed on teised (tegelikult teadsin ma seda juba varem): juuakse palju schorlesid (vein+limonaad) ja muid joogisegusid. Meie kõrval istuvad reisijad soovisid SPARKLING WINE’i. Vaene teenindaja küsis ülemuse käest, kas seda üldse on (muide, oli). Siis ma ärritusin, et mõned arvavad, et nad on restoranis. Aga noh… Lufthansa. 

Nii lendamine muudkui edenes – söök, jook, ajakirjad, ristsõnad, Sugarpova näts ja ootamine. Lõpuks hakkas maandumine. Raputas jubedalt. Nagu liiga jubedalt. Nii jubedalt, et inimesed kiljusid. Mikk mõni päev hiljem ütles, et tema polegi nii raputavalt maandunud. Mina ei karjunud, aga panin silmad kinni ja pigistasin Miku kätt. Maandudes inimesed plaksutasid. Siit küsimus – millal viimati inimesed SINU töö peale plaksutasid? Lennuk vappus ilmselt sellepärast, et me maandusime äikesetormi. Vahetult pärast maandumist hakkas sadama. Rahet. Väravakoridoris vesi voolas, vanad saksa parunid karjusid “HAGEL!” (rahe). Siis algas suur kõndimine. Frankfurdi lennujaam on nimelt äärmiselt suur. Seal sõidavad elektriautod ringi. Lõpuks jõudsime pagasilintide juurde. Selle aja jooksul oli ema helistanud mitu korda (“Kus te olete?” “Tehke kiiremini, Kati peab muidu parklast ära sõitma!”). Kokku ootasime pagasit umbes 45 minutit (või sutsu vähem). Nimelt oli väljas ilm veel hullemaks läinud ja lennujaamatöötajad ei tahtnud või ei tohtinud tormiga välja minna. Lõpuks näitas tabloo pagasi saabumisaega. Meie kohvrid olid esimesed ja saimegi lõpuks turvatsoonist välja! Ema juba ootas meid ja Kati sai ka parkimisülemaga kokkuleppele (Ema oli nädal varem kohale reisinud. Kati on mu täditütar.).

Frankfurti lennujaama katus laskis läbi. Kahju, et pilti ei teinud. Ema sõnul olid paljud seda instagramminud. Katrin oli parkinud auto lennujaama ette ja me saime kohe Frankenthali poole sõitma hakata. Kiirteed on ka huvitavad – suunatuld näidatakse u 2seki (kui üldse) ja muudkui sõida. Ristmikke pole, on ainult sisse- ja väljasõidud. 

Kohale jõudes valutas minu pea kohutavalt. Tädi oli vaaritanud pidusöögi. Ja pugimine algas…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga