august 2014

Tegus laupäev

Eile hommikul ärkasime pool 7. Mikk läks nõudsid pesema. Nõudepesu kestis umbes tund (nõusid oli palju), seejärel hakkasime Võrru reisima. Võrus sõitsime kohe surnuaeda. Tegime platsi natuke korda, mina sain ka lilleseadega särada. Hiljem tegime emmega bretseleid (eestitatud sõna ;)), mis tulid üllatavad head välja. Maitses nagu päriselt. Õhtupoolikul käisime veel korra surnuaias ja K-Rautas suuri orhideesid ostmas. Õhtul mõnulesin soojas vannis ka. 

Praegu tundub, et palju ei teinduki, aga.. mul endal oli küll hea tunne. 

Nüüd vaatan Girls’i viimast hooaega, puhkan ja lükkan töötamist edasi. 

 

Minu peiks..

  • ..viib mind tööle kui ma ise ei viitsi.
  • ..toob mind töölt kui ma ise ei viitsi.
  • ..käib minu eest ülikoolis asju ajamas.
  • ..ostab mulle antibiootikumi kui ma olen valudes.
  • ..kihutab mulle järele kui ma olen valudes.
  • ..paneb mulle teki peale.
  • ..ei häbene mind.
  • ..teeb mulle iga hommik süüa.
  • ..toob mulle nussa-saia.
  • ..paneb mulle süüa kaasa töö juurde.
  • ..õpetas mind ujuma.
  • ..õpetas mind kala sööma.
  • ..juhendab mind autosõidus.
  • ..lubab mul oma sülle ronida kui ta töötab.
  • ..on armas. 

MM

Kui Saksamaa MM-i võitis, oli bild.de peal piltuudis: DAS IST DER POKAL. See oli minu arust väga naljakas, seega hakkasin seda suhteliselt sageli kasutama. Emale sõnum: das is der pokal. Saksa lipp: das ist der pokal. Teeme teed: das ist der pokal. 

Saksamaal oli väääga paljudel rõdudel saksa lipud.  Autod sõitsid lipuvärvides küljepeeglitega. Reklaamplakatitel olid meeskonna pildid. Tegelikult oli seda päris armas vaadata. 

Tööl

Minu kabineti seinal on pilt, millel on 4 õppejõudu. Minu osakonna õppejõudu. 

Kas pole mitte imeline?

Töökaaslased on muidu ägedad, abivalmid ja toredad. 

Töö kohta ma ei oska veel midagi öelda, sest mul pole kliente veel olnud. 

 

Jee, täna lähme Elvasse, seega ise süüa tegema ei pea (kuigi mul poleks selle vastu midagi).

Mõned killud

  • Mul on töökohtadega väga vedanud, eriti nende saamisega. Ka seekord läks õnneks ja pakuti uut tööd. Kõik on suurepärane ja ei saanud ära öelda. Jätkan ka koolis (väikse kohaga), aga lasteaias enam mitte. Uues ametis on rohkem korraldamist, mis saab minu jaoks ilmselt kõige raskem osa olema, aga arenengi nii rohkem inimesena. Noo ja sotsiaalsetele oskustele on see ka arendav kindlasti.

 

  • Eile käis külas M-A. Nii tore oli näha, mõistuse piires meenutada ja heitada :). Ma küpsetasin selle piduliku sündmuse jaoks õunastruudli. M-A oli päris mitmes inimene, kes imestas, et ma oskan küpsetada (mina kui endine rösteripõletaja). Varem ma tõesti seda ei teinud, nüüd kogu aeg. 

 

  • Laes on juhtmed, sest Mikk võttis meie koleda laelambi alla. Meil on tapeet ammu ostetud ja paar päeva tagasi ostsime uue laevalgusti. 

 

  • Me proovisime täna vaadata “The fault in our stars” filmi. Ei tulnud midagi välja, kuna see oli mitte meie maitse. Ma klõpsisin lihtsalt selle läbi. Olen raamatut ka lugenud, see erilist muljet ei jätnud. 

Saksamaa vs Eesti

Mõned märkused:

  • Äikesetorm on võimsam Saksamaal. 
  • Mäed. Ema oli eriti vaimustuses ja mainis, et ta oli eelmises elus mäekitseke. Samas, ta kohutavalt kartis mäkke sõitmist (tavaliselt spiraalne trajektoor – isegi kaubanduskeskuse parklasse sõites hakkas tal halb).
  • Maanteedel pole ristmikke, on sisse- ja väljasõidud. No ja maanteed on enamasti 2-4 realised ka. Ja lubatud kiirus on ka ikka tunduvalt suurem. 
  • Erinevad kultuurid. Väga palju liikus ringi moslemeid. Nägime isegi ühes pargis neid palvetamas. Frankenthalis oli palju kreeklasi, venelasi, türklasi. Kõik olid rahumeelsed ja viisakad.
  • Lapsed käitusid ikka suhteliselt kehvasti avalikes kohtades. Oli tavaline, et 4-5 aastane laps istus ostukärus (käru sees,piima ja saiakeste kõrval) luti ja pampersitega. 
  • Liikluses olid inimesed viisakad – kui keegi teed andis, tänati käeviipega. Muidugi oli ka jobusid, kes keset linna hakkasid tuututama. Jalakäijad pahandasid seepeale. 
  • Inimesed olid üldse häälekamad oma arvamuse avaldamises. Üks mees pahandas oma koeraga tänaval (põhjusega, kusjuures pahandamine oli lihtsalt “Vaata, mis sa tegid, nii ei tohi”) ja üks tädike läks juurde ja ütles, et ta ei oska oma lemmikloomaga käituda. 
  • Väga vähestes kohtades sai maksta kaardiga. Võib-olla suuremas linnas on asjalood paremad. 9 aastat tagasi sai nt ainult ühes poes kaardiga maksta. Üldse on kogu see it-värk algeline. Kui me tädipojale rääkisime it-riigi asjaajamisest, oli ta suht hämmingus. Neil on seal näiteks maksunõustajad, kelle vastuvõtul arvutatakse välja … mingeid makse (sarnane nagu tuludeklaratsioon). 
  • Kõik kaubad on üldiselt odavamad. Väljas söömine on kallim. Teenused on ka kallimad (nt autokool on u 2000 eurot).
  • Toit on Eestis parem, värskem ja puhtam (ma mõtlen nüüd kahjulike ainete osas). Piim säilib seal kuid ja leib seisab sügavkülmikus. Minu suured lemmikud olid brezelid, aga samas suudan ma nendeta ka elada. 

Tore oli reisimas käia, aga ise Saksamaal elada ei tahaks. Ma ei ole oma riigi kõige suurem fänn, aga mulle meeldib siin. 🙂

vererõhuaparaat

Issaristike, ma unustasin kirjutada oma kõige armsamast ostust Saksa reisilt:

 

VERERÕHUAPARAAT

 

Kuna mul on madal vererõhk ja ma olen hüpohondrik, on mul aeg-ajalt vaja vererõhku mõõta. Perearst seda nagunii ei tee. Viimane kord kui arsti juures käisin, rääkisin oma madalast vererõhust (tookord oli rõhk ikka väga madal ja paha oli olla), EI mõõtnud arst kontrolliks rõhku, vaid ütles (ja ma siinkohal tsiteerin): “See on noorte saledate daamide haigus. Te elate kaua, aga see on ääretult ebamugav.”.

Aga aparaat on väga armas. Tal on käepael (või vöö vms). Pigistab vahel, aga ma usaldan sellist aparaati rohkem kui randmemõõdikut. 

Vererõhk on muidu praegu normile lähedal, kuid siiski madal. 

 

Saksamaa, 4

Tüüpiline päev Frankenthalis nägi välja selline:

  • Ärkasime kõige esimestena
  • Tegin ema akna all tuvi hääli või läksin teda teisiti äratama (nt voodisse hüpates)
  • Hommikusöök – tavaliselt läks sellega kaua aega. Mitu päeva tahtis tädi mu veresuhkrut mõõta, aga ma ei suutnud nii kaua oodata ja sõin midagi.
  • Venitamine
  • Kuhugi sõitmine – pood või vaatamisväärsus. Viimasel päeval käisime Mikuga Strandbadis ehk ujulas. Jah, ma oskan ujuda.
  • Kojusõit, ootamine, söömine. 
  • Lebotamine.
  • Rõdul tsillimine, snäkk ja jook / väljasõit 2 / Casa Delicious
  • Magama minek.

 

Koduigatsus oli reisi lõpuks juba päris suureks kasvanud. Igatsesime kõige rohkem oma aega… ja rahu ja vaikust. Lendamist põdesin jälle mitu päeva ette. Ma rääkisin ju kaks nädalat, et mina tahan bussiga tagasi sõita. See selleks…

Lennujaama jõudsime 2 tundi enne lennuki väljumist. Selgus, et meie terminal oli tehnikarikkega audis ja pidime ootama hiigelpikas järjekorras teises terminalis. Lennujaama töötajad olid ka närvis ja sõimlesid üksteisega. Tädi kähvas ka ühele päris ebaviisakalt, aga samas… kas on vaja oma kolleegiga jaurata keset järjekorda, et rahvas veel kauem ootama peaks. Saime oma pagasi lõpuks ära antud. Kolm pungil kohvrit, aga 1,5 kilo jäi normist veel puudu. Tädi oli selle peale pahane (“midagi oleks saanud veel juurde pakkida!!!”). Lennuni oli u 50 minutit

Turvakontrollis läks järjekord kiiremini, aga meie pagasi läbivalgustaja oli eriti põhjalik (loe: aeglane). Sain turvaväravast hästi läbi (lennujaamamees tegi mulle thumbs-up’i ja ütles “Dass hast du prima gemacht!”). Ema pagasit kontrolliti kaua aega (ta vedas ka ulmelisi asju) ja tal paluti küpsised pakist välja võtta. Ema oli aga õnnelik, sest ta suutis kontrollijaid lollitada: küpsised polnudki küpsised, vaid hoopis tomatid (ärge küsige, ma ei saa ka aru, miks on vaja TOMATEID Saksamaalt vedada). Mikuga oli aga natuke raskem teema – ta tõmmati kabiini katsumisele. Päris hirmutav oli teda seal vaadata.

Turvakontrollist läbi, algas pikk tee väravani. Lennuki väljumiseni oli u 15 minutit. Tegelikult oli hästi, et me ei pidanud passima värava ees. Tallinnas ootasime kaua-kaua värava juures ning selle aja jooksul läksin ma ikka väga närvi. Lennuki juurde viidi meid bussiga. Seekord istusime kõige tagumises reas. Proovisin peavalu ennetada ja ei pannud läätsesid silma + ostsin Kaufhallest kaelapadja. Lendutõus ideaalne. Seekord saime hommikusööki (jogurt ja müsli). Sõit läks tavaliselt, iga PLÕNNI peale ma muidugi olin taaskord valvas. Lõpuks algas kardetud maandumine. Olin juba valmis raputamiseks või siis “treppi” maandumiseks, aga seda ei tulnud. Piloot maandus perfektselt: kõik oli nii sujuv. Ma olin kohe väga õnnelik. Tallinnas oli ka tore olla. Pagasi sai 7 minutiga kätte ja kojusõit algas.

Kodu ukse juures astusin muidugi kohe veelompi. Kodus oli niiii hea olla üle pika aja. Veel toredam oli, et ma suutsin peavalust ilma jääda. 

Mida ma Saksamaalt kaasa tõin

Kui varasemalt oleme Saksamaal käinud mittemidagitegemas (ausalt, varem ei teinud me seal midagi), siis nüüd käisime väga palju ringi. Ema oli kõva eeltööd oma õega teinud, et lõpuks midagi ka näha saaks. Tädil oli kahju, et suured soodukad maha magasime. Peab ütlema, et vahet pole, nagunii olid enamus asju odavamad (ma ei räägi siin väljas söömisest) kui Eestis, alustades maiustustest ja lõpetades kingadega.

Rääkides kingadest, pean häbiga tunnistama, et ostsin 8 (jah, kaheksa) paari jalanõusid. Kahed sandaalid, kahed plätud (tegelikult ostis need minu tädi), ühed kevad/sügis saapad, ühed viisakad kontsaga kingad, ühed pidulikumad lahtised kingad ja tennised. Natuke piinlik oli, aga õnneks ei võtnud jalanõud kohvris palju ruumi. Tädi ütles emale (kes ka mitmeid paare kingi ostis): “Riideid saad sa Eestist küll, aga kingad olgu Saksamaalt”. Suured lemmikud on sandaalid ja plätud (Birkenstocki stiilis), mida ma kannaksin kogu aeg. 

Riideid seekord eriti ei muretsenud, ainult paar pluusi, ühed türklaste siidipüksid ja Mango kleit. Seda kleiti ma juba passisin Eestis, aga Saksamaal sai villand kemplemisest ja ostsin ära (hind oli soodsam kui Eestis).

Tädi kinkis mulle sünnipäevaks ehtelaeka Scouti poest. Ma olin tükk aega endale midagi sellist tahtnud. See on imeline – kvaliteetne ja ilus ja mahutab kõik mu ilusamad ehted ära. Hind oli naeruväärselt odav (20 eur, Eestis olen poole väiksemaid 30 euri eest näinud). 

Ikeast ostsin töö jaoks kaks puidust.. värki… õige termin oleks äkki sahtliboksi? Nagu öeldud, töö jaoks.

Tschibost sain pliiatsitopsi. 

Igalt poolt mujalt ostsime kommi ja alkoholi.

Võrdõiguslikkuse printsiibiga jätkates: Mikk sai plätud (vastu tahtmist), pluusi (vastu tahtmist), viski (vastu tahtmist), ingliga võtmehoidja (vastu tahtmist), õlleklaasi (hea meelega) ja kommi (ma arvan, et see polnud vastu tahtmist).